27.oktoober, teisipäev, miercoles

Lennujaamas kukkus helikopter alla. Höhöö, selline elu. Ja inglise keele õpetaja oskas mind hämmastada faktiga, et Lätis kukkus meteoriit vms alla. Uudiste ajal oli all ribal tekst jooksnud korraks. Hästi! Kurdaks ka korraks oma hädad ja asjad ära. Nii palju on õppida. Jube. Põhimõtteliselt igaks päevaks vaja miskit otsida. Ülehomseks eeldab üks proua, et me kõik otsime infot kui palju hotelle on Ecuadoris(pluss kui palju tube igast hotellis, et inimesi mahutada), kui palju inimesi lennujaamadest on läbi käinud alates jaanuarist jne jne jne. Kõik selline statistika söögikohtade ja asjade kohta. Mida hekki noh?! Nagu sellest veel vähe oleks, siis tööd on ka tulemas. Sesmõttes, et mingi 30mõistet, millega tuleb midagi teha.. ää, mida nimelt, seda ma ei tea. Miski esitlus tuleb ka teha, miks just selle ala valisime. Ööö – turismiprogramm .. sest programm eeldab, et ma õpin siin koolis? .. a mis veel? Prantsuse keeles sada seitse asja otsida, antropoloogias kirjutada 20rida kokkuvõtet filmist, mida ma ei näinud, sest suur-suur onu istus kõigil ees. Jep, muidugi oskan. Esimene kord siinoleku aja jooksul tunnen, et aega pole. Samas, kui ma nüüd kirjutasin, et aega pole, siis tuli kohe Mari puhkeala blogi meelde, kus on kõik kirjapandu tundub nii õige. Sesmõttes, et täpselt nagu mina mõtlen. Tegelikult kui mul espanjoli tunde poleks, oleks suht 2-3h tundi rohkem vaba aega, mida koolile pühendada. Aa. Vb hakkan ühele eesti keelt õpetama :D Harjutan tulevikuks, sest noh, kes teab eks. :D