"Ei viitsi"

Ei viitsi on tõesti päeva märksõna. See on siiani kehtinud kõige kohta, kehtib ka edasi. Ma ju ometi tean, et peaks õppima AGA ei viitsi. Tore oleks, kui see sõna ära ununeks aga noh, seda vist siiski ei juhtu. Head õmblejat oleks vaja. Anyone? Hille ei julge seda tööd enda peale võtta, sünnitamas ju varsti ja siis ehk ei jõua lapse kõrvalt teha. Ei ole hullu. Ma nii kui nii vist otsustasin netist kleite otsides ümber juba, mida tahan. Varem tahtsin miskit sellist nagu Siiril jõuluballil oli 2007, ainult pluusi ja seeliku variandis, et saaks hiljem ka kanda, eraldi.
Need olid sellised lihtsad ja huvitavamad, mida netist leida oli. Enamus olid ikka niiiii pidulikud, et andke abi.

Ülal oleva kleidi juures võiks alumise pitsi asemel olla see sama riie, mis ülemise pitsi juurest alla jookseb, siis juba laseks teha sellise asja endale.

Selle juures meeldib lihtsus, kuid samas kerge elegants. Mõnusalt õhuline ka. Tagant vaade on tegelikult nõme aga ma mõtlen miskit paremat välja (hetkel a la paksud paelad ja suur lehv).

Eile otsisin pilte, mida Ecuadoris perele vaatamiseks saata. 30 pilti on suht miinimum, mis jäid sõelale eiteakuipaljudest. Tähtsad inimesed, pere, hobid, klass. Viin homme usb-l linna, lasen ära ilmutada. Siis on minnes igast ühest midagi mälestuseks kaasas, killuke neist jääb ju alatiseks minuga.

Endalegi imestuseks, suudan antud lubadusi täita ning vaatasin üle laevapiletite hinnad. Edasi tagasi kõige odavam tuleb 270.-/in, teine variant on 300.-/in. Väga hull ei olegi aga nojah, see on vaid minu arvamus. Tahaks niinii minna. Mais saaks. Pärast ühiskonna eksamit jehhat tõmmata. Eks vaatab.
Me Mannuga omast arust teeme trenni. Suve nimel. Ei lähe enam mäkki enne mai lõppu. Vähemalt burksi ei osta. Elame näeme. Magusapäev on ka ainult 1x nädalas. Plaanid on kõvad :D hahaaa..üpris masendav.

Sukeldun nüüd vene keele ja inka lainele. Mummulisi unenägusid! :)

Rahulolu ja rahutus

Järjekordne päev on õhtusse jõudmas. Öösse pigem juba. Eilne õhtu oli ühelt poolt katastroofiline, teiselt poolt jällegi väga mõnus. Tõelisi sõpru on nii vähe. Eriti neid, kes on tõesti sõbrad, mitte ei helista vaid sellepärast, et midagi vaja on. Üleüldse on mul tunne, et varsti omandan oskuse avameelselt rääkida kõigest, tänu mõnele inimesele.. aga see on ainult hea. Muidugi jäängi mõtlema ja mõtlema jne. Rahulolu on lihtne saavutada pisikeste asjadega. Kas või rääkimisega. Pole mingi probleem öö läbi rääkida.. rääkida kas või ilmast, autodest, maailma asjadest, muinasjuttudest .. Just neid viimaseid pole ammu lugenud, sest lapsepõlv, nimelt see aeg kui sai muinasjutte loetud, on jäänud mitme aasta taha siiski. Peaks lugema, sest tol ajal lugedes ei osanud neid õigeid sõnumeid kätte saada.

Rocki ja Kalevi mäng oli täna. Masendav. Kord üle pika aja kui satun teleka ette ja nii mõttetu mäng on. Rock kaotas 28 puntiga. Nõme ju. Mäng oli ka nii kohmakas ja aeglane. Kullamäe kolmesed olid ainsateks suuremateks sähvatusteks, mis küttis ka kodupublikut. Aga olgem ausad, Kalev mängis ka ikka suht hästi täna. Kolmapäeval on Rocki kord võita! :) Nate Fox on jobu. Vähe sellest, et üritas üks kord lahe olla ja jalaga kohtunikule tagumikku lüüa, siis muul ajal ta ka erilist intelligentsi välja ei näita.
Yfu-st tulid leping ja mingi inglise keelne värk, mille ma pean ära täitma, et pere leida. Millega seoses tuleb meelde see, et tahaks jubedalt tantsida. Kirjutasin hobide alla ühe asjana peotants, millega tahaks ka seal olles jätkata. Mõnus oleks ikka edasi tantsida:P Neljapäeva õhtud tunduvad kuidagi eriti tühjad, mil trenne enam pole.
Pilt on tehtud jõulupeol 2008, me Janariga olime põhimõtteliselt ainukesed, kes viitsisid ja tahtsid tantsida. Tantsimine pole lihtsalt liigutamine muusika rütmis. See on midagi enamat. Miski, mida on võimalik anda edasi muusika ja kehakeele vahendusel; miski, millesse mahub nii palju tundeid.

Aga kõigest hoolimata oli suht mõnus õhtu. Kluppi ei olekski viitsinud minna kui aus olla. Väsinud juba neis käimisest. Kui rahvas Rocki mängult tuli, siis läksime Kabinasse Arvi juurde. Jõime kohvi, sõime kooki ja of course oli salatit ka. Selline mees võiks endalgi kodus olla, kellel alati oleks mõni salatikauss varuks. Kõht oleks vähemalt koguaeg täis. Reelika oli ka kaasas. Mul on hullult hea meel selle üle, et sai kodust välja vähemalt, ei pea niisama passima ja arvutis istuma ning näppu imema. Pealegi suht fun oli. See tähendab, et õhtu läheb kordamisele. Ja ma sain oma muffinikausi ka tagasi! Hea! :) Kokkuvõteks võib vist üpris kindlalt öelda, et kordaminekud ja ausus on viimase 2 päeva märksõnad. On ikka hea tunne küll, kui tead, et on olemas häid inimesi.

Pitsat ma kahjuks teha ei jõudnud, veel vähem teisi sellega varustada aga teine kord, ma luban! Muffineid ju tegin, teen pitsat ka:) Hea, et kõht tühjust ei tunne hetkel, muidu oleks suht jama majas. Ja kõige selle söögijutuga oleks siinkohal sobilik lõpetada. Mõnusat und!

Listen to your heart

Heihopstiii. Mõtlesin eile kirjutada aga ei viitsinud. Viimastel päevadel olen täheldanud tõsiasja, et õppimine käib täie hooga. Bioloogia I õpiku osa alguse kohta tegin konspekti. Ja ühiskonda õpin ka jõudsalt. Ehk teiste sõnadega - asi edeneb, ja selle üle on vaid hea meel. Üks pisiasi ainult, vene keele sõnu ja biuka tööks peaks õppima hetkel, muud ei midagi. Motivatsiooni pole. Oleks isegi, kui arvutist ära läheksin, aga nii palju toredadid inimesi on, kellega juttu ajada :) Varsti-varsti.

Koolis oli ka hea ikka. Kirjanduse tunnis rääkisime uudiseid ja kui asi jõudis spordini, siis õpetaja hakkas oma juttu rääkima, mis sest, et terve klass vaidles vastu sellele, kuid tema jäi oma arusaamade juurde. Nagu ei tahaks silmi lahti teha ja tunnistada, et inimesed pole ülivõimekad ja õpilastel võib ka õigus olla. Täna nägin hoopist teistsugust õpetajat, kui seni olin harjunud nägema. Oma stampides ja arvamustes kinni. Nii naljakas oli. Mõttetu oli vaielda ka. Tegelikult on ta üks normaalsemaid koolis, pole põhjust nurisemiseks aga hea nali oli see arutelu ikka küll.

Käisin lõpuks postkasti juures ka pärast trennist tulekut. YFU-st saadeti leping ja inglise keelsed ankeedid, mida täitma peab, et peret leida. Mõned sõnad on ikka sellised, et ohhoo.. ja klassijuhataja peab ka täitma miskit. Haha, ta ei oska inglise keelt üldse ju! :D Naeran pooleks ennast, kui ta sinna midagi üritab kirjutada.
Internetis niisama tsillisin ka Ecuadori lehtedel, uurisin sealset elu ja kliimat jms, mis eluks vajalik. Kaasa arvatud night life. Ah, ma nii loodan, et saan normaalse pere endale. :) Septembri keskel on minek ja juulis 2010 tulen tagasi (vist oli nii, või juuni).

Mõned tänase õhtu meeleolu loojad:
The Rasmus - Justify
Terminaator - Ainult sina võid mu maailma muuta; Kaitseta
Brian Adams - I will be right here waiting for you
Elton John - Sorry seems to be the hardest word
Urmas Alender - Kui mind enam ei ole
The National - Slow show

Põhjuseks on inimene. Ainult üks inimene. Liisule küll nädala alguses ütlesin, et suudan oma näpud telefonist kaugemal hoida, aga näed, ei suutnud. Sisemine hääl karjus kõrva ja käskis telefoni haarata. See selleks. Nii hea on rääkida inimesega, kes on natuke teistsuguse mõtlemisega, kui sina. Inimesega, kes täiustab sinu maailmavaadet. Mingil määral mõjutab ka arvamust teatud asjadest. Igalt inimeselt on midagi õppida. Seda tehes kasvame me ise isiksusena. Tihti see ununeb ning nõrgemad tallatakse porri. Kõik teevad seda. Kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt. Mõtetes.

Järjekordse "romaani" valmimine on lõppenud. Triin läheb bioloogiat ja vene keele sõnu õppima.
Ja ma ei ole mingi suvaline tsikk maalt, kes koguaeg vingub ja lemmiksõna on jobu. Tõestan seda ;)

Ilusat und! :)

Pointless? Jah!

Don't try to live in dreams.. instead of that face the reality and deal with it. Tänase päeva mõttekaim lause minult.

No ja SEE teema - mina ei tee enam midagi, et saaks parem vms. Jookske ise jalad rakku ja nina veriseks. Daaah! ... Viimastel nädalatel on tee saanud parimaks kaaslaseks õhtuti. Nii nagu hetkelgi. Avastasin, et sidruni tee, mis mulle varem üldse ei maitsenud, on päris hea. Ja nii ongi.
Eile öösel, enne magama minekut mõtlesin, et hakkan asjalikuks ja õpin ühiskonda. See tundub hetkel tõesti kõige nõrgem olevat. Õppisingi mingi tund aega. Koolis õppisin ka vahetundide ajal. Ebatavaline nähtus minu puhul? Jah. Peab ära harjuma.

Iseenda imestuseks leian end ETV-d vaatamast/kuulamast, kus käivad kultuuriteated vms. Räägiti teatris käimise vähenemisest ja inimeste hinnatundlikumaks muutumisest. Selles on oma iva sees. Käisime ema ja isaga 16ndal märtsil Jan Uuspõllu "Ürgmees" vaatamas, mis oli mahedalt mõnusa huumoriga, kuid samas ka mõtlemapanev. "Kõik mehed on sitapead". Pilet oli peaaegu 170.-, mis on suht krõbe summa juba kui arvestada seda, et viimane Jani etendus, mida vaatamas käisin, "Vabamõtleja", oli tunduvalt odavam.Tegelikult täiesti arusaadav, et kusagil peavad hinnad tõusma siiski, näitlejatel on ka vaja ära elada ning teatritel toime tulla omadega.

Nagu juba kombeks saanud, satun igasugustele lehekülgedele täiesti juhuslikult. Nii ka täna, mil leidsin Paula blogi. Lugesin. Ja lugesin veel natuke. Miskipärast pani loetu mind temast teismoodi mõtlema. Positiivsemalt of course.

Olin tubli ja saatsin Tartu hotelli kirja ära. Väike võimalus on, et saan sinna suveks tööle. Võiks saada. Lihtsaim ja lähim variant. Esseed pean kirjutama hakkama. Ausalt öeldes ei pea aga tahan, sest see arendab ja aitab kirjandit paremini kirjutada. Homme on tähtaeg, kuid ma alles täna kuulsin sellest. Ehk juhtub nii ja jõuan miskit normaalset kokku klopsida. Keskerakonna Noortekogu esseekonkursi tähtaeg on 30.aprill, selle peaks ka millalgi ära tegema.

Head kirjutamist mulle. : )
Tsau-pakaa!

Olen tomat

Vaheaja lõpp. Kooli algus. Viimane mõttetu/mõttekas kuu koolis. Mõttetu just selle poolest, et tundides me nii kui nii midagi tarka korda ei saada. Va nendes ainetes, milles eksamit teen. Samas mõttekas, sest midagi jääb ikka kahe kõrva vahele pidama. Hernes ampsab ka vahel harva. Väga harva. Kool kooliks. Hetkel, mil uni hakkab võimust võtma, tundub see üpris mõttetuna (nojaa, ega iga minut ei saagi mõelda, et kuu aja pärast on kirjand ja kahe kuu pärast on biuka ning siis on kõik läbi. Vahepealsed eksamid on veits ladnamad. Ühiskond ei ole tegelikult. Peaks õppima hakkama, kas või natukene iga õhtu.. Oleks vaid pealehakkamist.

Õhtul nüüd oli mõttes Püssikasse minna aga mõtteks see jäigi. Ja nagu viimasel ajal kombeks on, laseb mõni tšikk ka rängalt üle. Üldse ei põeks. Oleks tahtnud minna aga pealetükkiv ja mõttetu tõmblemine on väga out ja seega on hea, et ei läinud. Nüüd on mõtted. Need samad mõtted, mis eelmine nädal. Samal ajal. Samas kohas. Elu on seiklus sellest hoolimata.

Hetkel telerist käivas Gossip Girls'is oli lause "olen tomat!". Kurja, see kehtib minu kohta ka, sellest siis heading. Tomat, kes laseb endale hambad sisse lüüa kõige haavatavamal hetkel, ise sellest aru saamata, ning hiljem on plödi ning märkamatult ära kasutatud teiste poolt, et neil hea oleks. Jejeee. Lahinguväljal näeme, raisk!

Läheks Rootsi. Mingiks pikemaks ajaks kui 5h. Näiteks nädal, või midagi sinna kanti. Elaks tšikkide juures ehk ja maitseks kohalikku linnamelu, ööelu. Freja, Linnea, Rebeca, Elin on vist suvel isegi Eestisse tulemas. Mõnus:) Peab vaikselt mõtlema hakkama, mida teha jne. Üks plaan oli nad Verevi rannakale viia - saavad vabalt sisse ja on enam-vähem üritus ka. Pärnu peaks ka teemas olema, suvepealinn ju siiski.

Rääkides suvest.. peaks tööd hakkama otsima. Tegelikult võiks rootsi keelt natuke õppida ja sebida midagi Rootsist endale, või Soomest. Külli käest pean uurima, kuidas ta Iirimaale sai suveks. Oh, kaks varianti on veel peale nende, mis pole hetkel kõva häälega rääkimiseks.
(Kr. & Ta.) - my superhyper secret code, haha.

God natt! :) (tuletab meelde, et.. jag måste göra test i svenska lektionen)

Põhjamaiselt karge

Küll see uni on ikka hea ma ütlen noh! Eilne CT Jacksoni biit oli võrreldes Illukaga ikka ülikõva. Aga muidugi, kui ma lõpuks Illusioni juurest olin Raekojaplatsini jõudnud, nägin välja paras lumehelbeke. Vähe sellest, veel oli vaja ju kõndida- Riia mäest üles ja veel edasi ka. Kui ma umbes poole 3 ajal öösel olin jõudnud ukse lahti keerata ja tuppa minna, nägin välja nagu lumememm. Maintel, mis ennem oli must, oli nüüdseks valge; juuksed läbimärjad ja ofkoorš, et mul olid ju lahtise ninaga kingad. Arvata on, et varbad olid külmunud. Karm ilm jalutamiseks. See-eest teki all oli üpris soe ja hea :)

Aga tulevase pealinna-tüdrukuna üritasin leida oma kooli kohta informatsiooni, kuid mida pole, seda pole. Quito Institute Cenestur peaks olema kooli nimi. Vähemalt viimane ja seni ainuke kord, kui keegi Eestist YFU kaudu turismiprogrammist osa võttis, siis oli nii. Peaksin selle tüdruku kontakti ka saama nädala sees, siis uurin asja.

Aa, hea nali ju. Peame Reelikaga 4.aprillil Tartumaa koolidevahelisele tõstevõistlusele minema. Väga hull ju. Me ei tee rebimise ja tõukamise faasidel vahetki :D Tegelikult teeme ikka aga tehnikat küll ei valda, et saaks mingit tulemust tegema hakata. Natuke imelik isegi mõelda tagant järele, et hakkasime jõukas tõstmistrennis käima. Samas on suhteliselt mõnus. Ja 70kg-ga turjalkükk on ränk muideks!

Now I know it for sure

Tihkelt tihe päev oli. Pärast eilset slämmi-rallit polnud tore ärgata AGA ma ütleks, et täitsa tavaline unine olek oli siiski. Kella 12ks läksime emaga Tartusse, YFU direktoriga vestlusele. Ega seal väga palju midagi uut teada ei saanud, netist lugenud reegleid ja asju niigi. Hästi mõnus oli ikka :) Oliver ise on tohutult lahe, esmamulje põhjal otsustades kohe kindlasti. Reisinud on palju nagu ma aru sain. Aga Ecuadori pole veel jõudnud. Küll jõuab! Üldse, hiljem kui kella 17ks läksin (väikese hilinemisega), olid seal Diego (Uruguayst pärist intern, kes töötab Tallinna kontoris paar kuud), just vahetusaastalt tagasi tulnud Triin, ja veel inimesi, kes on vahetusaastal käinud. Diego ise käis Rootsis. Siinkohal tervitused rootslastele! :) Aga no nii lahedaid inimesi, kellega saab vabalt suhelda ikka naljalt Eestist ei leia. :) Suhteliselt mõttekas käik oli sinna hoolimata sellest, et jube kiire oli (linna, trenni, linna.. ja süüa ka sain alles 19 ajal, jejee). Nüüd sain rohkem kindlust selle suhtes, et kas minna või jah. Ja lähen.

Linna lähen ka. AGAIN. Vaikselt hakkab lubade olemasolu juba häirima. Muidu oli ikka see, et kui vaja kusagile minna, siis sõltusin teistest aga nüüd olen ise oma aja käsutaja. Nii nii palju on teha.

Sauna saab. Kohe lähen ka. Vaja enne pidu ikka puhtaks küürida :) Ja saun on hea! Eriti kui on veel mõnus seltskond, kellega saunas käia:)

The reason why I started blogging

Kunagi mõtlesin, et ei pea iial blogi, sest kõik teevad seda. Pean sõnu sööma. Just nimelt sellepärast hakkasin blogi pidama, et saaks teid kursis hoida sellega, kuidas mul läheb ja mis toimub nüüd ning hiljem kui juba kaugel olen ära. Jah, just nimelt kaugel. Lähen Ecuadori. Aastaks. Jätan kõik maha. Kõik, mille nimel olen viimasel ajal pingutanud ja vaeva näinud. Kahju muidugi, sest alles hakkas hästi minema, kuid mis parata. Elu on selline. Täis tundmatusi, põnevaid seiklusi ja huvitavaid ning omanäolisi inimesi.

I basically don't know anything about it.. Hüppan enda jaoks veel täiesti tundmatus kohas pea ees vette ja vaatan, mis edasi juhtub.
Otsus minna ära siit sündis kaheldes. Kõige pealt andis lükke selleks tõsiasi, et mitte miski ei läinud nii nagu tahtsin. Saatsin avalduse ära ja nii saingi valimispäevale. Siis tuli hetk, mil pidin ära ütlema, kas tahan osaleda valimispäeval või ei. Läksin. Kaheldes, aga läksin. Mis mul üle jäi? Olin avalduse saatmise hetkel ju nii väga tahtnud minna. Seal kohtasin noori, kes tahtsid ka minna välismaale. Nemad tundusid oma otsuses olevat tunduvalt kindlamad kui mina. Pärast päeva lõppu, mis mu arvates oli üpriski korda läinud, tundsin, et kui juba nii kaugele olen jõudnud, siis võiks minna kah. Ja nüüd, mil see võimalus on kiviga viske kaugusel, mõtlen, kas teen ikka õigesti. Jättes maha kõik hea, mis viimasel hetkel on juhtunud (samas, kõik on mööduv). Tõelised sõbrad ei kao ju kusagile, nemad on alati olemas kui vaja. Aga kõik teised tähtsad inimesed, kes on nii kalliks saanud.. Ei taha teadagi, milliseks lahkumine kujuneb.

Tegelikult on see just see, mida olen alati tahtnud, minna kaugele, näha maailma ja saada uute inimestega tuttavaks.

Aga see selleks. Sinnani on veel natuke aega (täpsem olles, siis terve suvi). Hetkel võiks keskenduda hoopis sellele, et eksamid tulekul ja vaheaega sisustada õppimisega aga mitte üldse ei tõmba luitunud bioloogia õpiku poole. Või siis ühiskonna. Lohutan end sellega, et ma pole ainuke, kes nii mõtleb.
Mitu korda ahvatlevam on pakkumine minna Club Tallinnasse 13eegust tekiilat nillima ju :P .. ja nii vist lähebki. Mitte vist, vaid kindlalt.

Ja Ragne, palju õnne Sulle! :)