La Casa del Suizo ehk YFU trip 24-29 november

Ülimõnus! Ei teagi kust otsast alustama peaks .. Reede õhtu/öö veetsime hotellis, et hommikul minema hakata. No ja kuna ma saabusin teistest kuu aega hiljem, siis ilmselgelt olid suht enamus näod väga võõrad. Aga ega eriti aega põdeda polnud kuna kõik yfukad on väga avatud ja sõbralikud, seega – no problemo. Rootslane ja tema kitarr, ameeriklaste naljad, soomlased olid .. khm:D nagu soomlased ikka ja muidugi sakslased, neid ei saa kohe mitte kuidagi unustada. Ofc et tegelikult oli rohkem rahvast. Niisiis enamus tšillisid rõdul, väiksem osa läks kusagile baari.

Hommikul ootas meid ees magamatus ja 2 bussi, kuhu tuli rahvas kuidagi ära mahutada, suht 49 inimest. Pärast 6h sõitu jõudsime kohale, paadid või miskid sarnased asjad viisid meid mööda Napo jõge sihtpunkti, sõime ja viskasime lebosse ja nii kuni järgmise päevani. Otseloomulikult sai ka basseinis mõnuletud, rõdul lebotatud ja lauldud. Jah .. :D

Järgmisel hommikul vaatas peeglist vastu mingi koll, for real, ma küll ei tea kes see selline oli. Nii kottis lihtsalt :D Pärast söögiorgiat maandusime vihmametsas, jalutasime ja saime targaks. Sõin putukaid ja muid asju, katsusin igast elukaid, lödistasin kummikutega pori sees ja mõtlesin, et küll see elu on ikka ilus. Tagasi nö hotelli läksime parvega. Ekstreemsus missugune. Sesmõttes, et nii kui parvele lebosse saime, et võtaks veits päikest või nii, hakkas padukat tulema. Nii palju siis pruunist kehast. Õhtul suht midagi ei teinud kui „linnas“ käimine välja arvata. Tegelikult vihmametsas pole erilist asustust aga meie hotelli taga oli väike küla vms. Käisime seal sommide ja Christianiga (yfu vabatahtlik) niisama..khm, vaba aega sisustamas :D

Reedene päev möödus samuti vihmametsas ahve ja muid elukaid uudistades. Never pole nii lähedalt kõike seda näinud. Ja muidugi papagoid, kes naersid nagu eiteamisasjad. Nagu päriselt, õppigu naerma :D .. Õhtul käisime külas liblikaid katsumas-pildistamas-uudistamas. Muidugi Triinil sai digika aku juba hommikul tühjaks ja päris mul on siis sellest päevast pilte. Ei kurda, Saral vähemalt on (Soome võp). Õhtul sai jälle nalja ja naeru nagu igal eelneval. Öösel käiks ikka ujumas koos nahkhiirtega. Moskiitodel laseks ka end süüa, jalad on haledalt punaseid täppe täis ikka. Jah, anytime. Või külas karaokebaaris või diskol käia pole ka probleem. Üldiselt jäi seegi kord välja puhkamata aga keegi ei kurtnud, sest 6h bussisõitu ootas ees ja aega magada küll ja küll.

Seega laupäeval lasime varvast, kunagi pealelõunat Quitosse jõudes tõmbasin kerra. Öösel käisime peol ja tšillisime niisama, rääkisime maast ja ilmast. Perekondadest, elust siin, mida igatseme kodust jnejne. Ööd jäid tõesti lühikeseks aga kõigil mõlkus mõtetes fakt, et oleme ainult see aasta siin.

Pühapäeva hommikul lahkudes telefoninumbreid korjates ja uusi kohtumisi kokkuleppides oli kuidagi.. imelik. Sesmõttes, et see trip tõi vaheldust koolipäevadesse, mis hakkasid juba rutiinseks muutuma. Anyway räägin perega ja kui jõuluvaheaeg on (või isegi varem), siis lähen Portoviejosse mõni nädalavahetus. Cuenca on paganama kaugel kahjuks. Muidugi soomlased Latacungas, Santo Domingos või Ambatos pole ka väga kauge sõit. Järgmine yfu trip on jaanuaris, muidugi et tahaks minna aga fakk, ega raha naljalt puu otsas ei kasva. Eks näis.

Järgmine nädal on Fiestas de Quito ehk teisisõnu Quito asutamise aastapäev või iseseisvus vms, pidu-pidu. Sara lubas ka Quitosse tulla selleks ajaks, sõpru külastama :)