Sunday, July 25, 2010

No dije a nadie "adios", dije " nos vemos"

Avinca AeroGal'i vastu vahetatud ja kusagil eiteamisruumis käidud, kus onud tahtsid mu musti sokke ja rinnahoidjaid kohvris vaadata, jõudsin lõpuks lennukile, mis suundus Quitost Bogotasse. Ilmselgelt oli palju välismaalasi, mis mulle üldse ei istu, sest mu latiinod on ikka liiga omaks saanud. Lennukis lihtsalt mõtleks ja mõtleks viimastest kuudest, ntervest vahetusaastast ja sellest kõigest, mis Ecuadori maha jäi.. ja lihtsalt laseks pisaratel voolata.. jap, nii nõrk olengi. Y no me importa.
Bogotas on ilmselgelt see teema, et peaks uuesti chek ini tegema, et pilet saada, sest targad mulle Ecuadoris ei teinud. No ma ei tea. Pohlad, ega mul midagi selle vastu ka poleks, kui lennust maha jääks. Igati okei ju.
Viimased 2-3 kuud on olnud igati tegude rohked, sai hangitud palju tutvusi ja reaalselt veetsin enamik oma ajast jõusaalis aga sellel on ka oma point. Kooli nagu viimasel ajal enam väga ei jõudnud, trenn oli rohkem teemas(nii hommikul kui õhtul).. ilmselgelt on sihid silme ees, et kusagile ka jõuda, mitte Eesti tasemel jääda unistama. Ja kui juba jutuks tuli, siis Pichinchal pole -75s ühtegi neidu, seega pani päris mõtlema.
Vahepeal käisin ka rannas(Mantas) aga ärge arvake, et ma mingi pruun olen, eii. korraks olin, haledalt punane olin ka AGA nahk tuli maha ja ränk luik olen. Tropp olen ka, sest ilmselgelt ei täinud oma lubadust. Selle eest võiks isegi pea maha võtta.
Üks päris suur tükike mu südamest jäi Ecuadori. Seal oldud aja jooksul jõudsin ära teha kõikvõimalikke asju, mida ma never Eestis ei teeks. Viimasel laupäeval pärast trenni läksime kambaga Volcano parki, nagu lõbustuspark ja päris tõsiselt peale tüüpidest lahkumist ei oleks bussi peale klouni tulnud, oleks haledalt kõigi ees pillima hakanud, nii vinge olengi. Sõpradest ja muudest inimestest rääkimata, oli erakordselt värvikas aasta alates septembrist kuni tänase päevani, täis nuttu, naeru ja kogemusi.



No comments:

Post a Comment