Väsimus. Ebaõnnestumine. Kordaminek. Tühjus. Mõtted. Lihtsam on lihtsalt olla ja elada praeguses hetkel, mitte hakata mõtlema, mis saab siis ja siis ja siis... Uskumatult hea on kuulda kelleltki kiidusõnu asja peale, mida sa omast arust üldse ei valda. Pisiasjad teevadki meele rõõmsaks ja inimesed lahkemaks. Tuleb ainult osata neid märgata. Ma just eriti tihti seda kunsti ei valda, sellest ka kõik mõttetused, mis peas keerlevad. Võiks valitseda hoopis haudvaikus. Happy thoughts peaks iga päeva märksõna olema. Vahel õnnestub, teinekord mitte. Mitte midagi ei oska öelda, teha ega arvata. Eksamid on kohe-kohe tulemas, no mida hekki?! Õppima kavatsen ka tõsisemalt hakata? Ühiskonnas on vaja essee/arutlus kirjutada teemal "Töötus kui ühiskondlik probleem", jeesh vaimustus missugune. Samas täiesti lampi koju kaasa veetud IRL-i lehest saab päris kasulikku infot, mõtted avarduvad.
... esmaspäeva õhtu, 6.aprill
Eile olin siiski nii tubli, et suutsin ära teha nii ühiskonna essee kui ka Iisraeli-Palestiina konflikti kodutöö. Jeega! Hetkel on bioloogia käsil, mis hakka vaikselt juba edenema, kuigi omast arust olen seda "õppinud" juba terve õhtu. See selleks.
Pühapäeval lähme Reelikaga mõlemad eestikatele. Tõstmises. Haha, suht vaimustus on hetkel, natukene vähemalt. Hullult hea, et ma saan ka minna ikka. Pärast laupäevast hakkas asi üpris meeldima isegi, sest polnud olukord üldse nii jube, kui arvasin. Lihtsalt närv oli sees. Sellegipoolest oli tänase trenni algus katastroofiline. Ei suutnud alguses laup. võistluse algraskustki rebida-misasja noh? keerles mõtetes. Ja nii jäigi, tegime 25kg-ga. Mage. Rebimistõmme läks vähemalt hästi, kuigi sinikad annavad jõudsalt tunda. Noh, ja kükid loomulikult ei valmista mulle raskusi, seega lõpp oli lihtsam kui algus. Järgmine nädal proovime rinnalküki rekordit.
Panin tähele, et mu ümber on mitut sorti inimesi. Ühed, kes hoolivad ja tunnevad huvi, kuid alati ei pruugi seda välja näidata, teised, kes on lihtsalt tuttavad, ja kolmandad, kes on "sõbrad" vaid siis, kui midagi vaja läheb. Nõmeduse tipp on see, kui helistatakse ja küsitakse "kuule, sa mind linna ei taha ära visata?". Misasja noh? Mingi taksojuht olen? Eriti veel kui helistab inimene, kellega ma peaaegu, et ei suhtle ning, kes on varemgi nii käitunud. Jeeesh, ma nii armastan selliseid.
Osad on aga head, nii head, et neid tihtilugu ei märka ega pane tähele, ei tunnusta. Aga nad on alati olemas kui me neid vajame. They are the ones you can always count on and cry on their shoulder when everything else seems so blue.
Triin suundub tagasi bioloogia maagilisse loodusliku valiku ja olelusvõitluse maailma. Imekaunist ööd!
... esmaspäeva õhtu, 6.aprill
Eile olin siiski nii tubli, et suutsin ära teha nii ühiskonna essee kui ka Iisraeli-Palestiina konflikti kodutöö. Jeega! Hetkel on bioloogia käsil, mis hakka vaikselt juba edenema, kuigi omast arust olen seda "õppinud" juba terve õhtu. See selleks.
Pühapäeval lähme Reelikaga mõlemad eestikatele. Tõstmises. Haha, suht vaimustus on hetkel, natukene vähemalt. Hullult hea, et ma saan ka minna ikka. Pärast laupäevast hakkas asi üpris meeldima isegi, sest polnud olukord üldse nii jube, kui arvasin. Lihtsalt närv oli sees. Sellegipoolest oli tänase trenni algus katastroofiline. Ei suutnud alguses laup. võistluse algraskustki rebida-misasja noh? keerles mõtetes. Ja nii jäigi, tegime 25kg-ga. Mage. Rebimistõmme läks vähemalt hästi, kuigi sinikad annavad jõudsalt tunda. Noh, ja kükid loomulikult ei valmista mulle raskusi, seega lõpp oli lihtsam kui algus. Järgmine nädal proovime rinnalküki rekordit.
Panin tähele, et mu ümber on mitut sorti inimesi. Ühed, kes hoolivad ja tunnevad huvi, kuid alati ei pruugi seda välja näidata, teised, kes on lihtsalt tuttavad, ja kolmandad, kes on "sõbrad" vaid siis, kui midagi vaja läheb. Nõmeduse tipp on see, kui helistatakse ja küsitakse "kuule, sa mind linna ei taha ära visata?". Misasja noh? Mingi taksojuht olen? Eriti veel kui helistab inimene, kellega ma peaaegu, et ei suhtle ning, kes on varemgi nii käitunud. Jeeesh, ma nii armastan selliseid.
Osad on aga head, nii head, et neid tihtilugu ei märka ega pane tähele, ei tunnusta. Aga nad on alati olemas kui me neid vajame. They are the ones you can always count on and cry on their shoulder when everything else seems so blue.
Triin suundub tagasi bioloogia maagilisse loodusliku valiku ja olelusvõitluse maailma. Imekaunist ööd!
No comments:
Post a Comment